KIVIRAIE
Kivi ja puit olid Pärnu Eesti kultuuris peamine ehitusmaterjal. Nikerdatud dekoratiivsed kujundid ja dekoratiivsed kompositsioonid ilmusid kirikute, linnaparkide, surnuaedade, hauakivide, hauapiirded ja muude kohtade peale. Kolmeteistkümnendaks sajandiks muutusid kujundused üha keerukamate ja keerukamate kaunistuste ning tikanditaoliste madalate reljeefide poole, millel olid tihedad geomeetrilised põimitud nurgakujundid, Hauasamba pealdised. Saksa perioodil nihkus rõhk lihtsamatele kaunistustele ja imposantsematele arhitektuurielementidele. XVIII sajandil asendati kivikaunistused suuresti krohvitud sisekujunduste, barokkstiilis põimikute ja motiividega, kuna toimus intensiivne läänestumine.

On laialt levinud, kuid üsna ekslik arvamus, et taara usu keelustamise tõttu tuleb kristlaste kunstis leida piltlik maal, reljeef või skulptuur. Alles üheksandal sajandil antud usulised otsused heidutasid liikumisvõimeliste elusolendite esindatust, kuid neid ei jõustatud rangelt kuni XV sajandini. Kujutav kunst on eriti rikas ärkamisaja perioodi kivi- ja krohvidereljeefide poolest, kaunistades nii ilmalikke kui ka usulisi reljeefe ja plaate. Katsealuste hulgas olid nii aadlikud kui ka teenijad, katsealused, jahimehed ja jahiloomad, puud, linnud, sfinksid, lõvid, sireenid, draakonid ja kahepäised kotkad. Mõned sümbolid on tõend šamanistlike usuliste veendumuste püsimise kohta. Kotkast peeti näiteks pühaks linnuks, kaitsevaimuks ja taevakaitsjaks. See oli ka potentsi ja viljakuse sümbol. Hauakivid või mälestusmärkidel olevad kotkad peegeldavad šamanistlikke veendumusi, et surnute hinged tõusid taevasse lindude kujul. Liivimaa arhitektuuris on väikesed inimpead vahel hajutatud loomakujutiste hulka.